Deliberatiivne demokraatia

Deliberatiivne demokraatia ehk arutlev demokraatia on demokraatia vorm, milles otsused langetatakse arutelude teel. See tähendab, et otsustamisel kombineeritakse konsensuse ja häälteenamuse elemente. Kui esindusdemokraatias on oluline koht hääletamisel, siis deliberatiivses demokraatias avalikul diskussioonil.

Arutlevat demokraatiat peetakse sageli esindus- ja otsedemokraatia sulamiks. Kuigi selle suhte peetakse endiselt arutelusid. Mõned praktikud ja teoreetikud kasutavad seda terminit, et kirjeldada esinduskogude liikmete arutelusid seadusloome üle olukorras, kus võim pole ebavõrdselt jaotunud. Teised asjatundjad kasutavad terminit ainult selleks, et kirjeldada kodanike langetatavate otsuste tegemist, nagu otsedemokraatias.

Termini võttis esimesena kasutusele Joseph M. Bessette 1980. aastal artiklis "Deliberative Democracy: The Majority Principle in Republican Government". Samal teemal on kirjutanud ka Jon Elster, Jürgen Habermas, Joshua Cohen, John Rawls, Amy Gutmann, John Dryzek, James Fishkin, Dennis Thompson, Seyla Benhabib.

Deliberatiivse mudeli kohaselt on demokraatia teooria tuumaks deliberatsiooniprotsess, mille põhiliseks komponendiks on põhjendatus. Selle mudeli kohaselt peaksid poliitilises kommunikatsioonis osalejad, esitades üksteisele põhjendatud argumente, jõudma mõlema poole jaoks parima lahenduseni. Ideaalses deliberatsiooniprotsessis ei kasutata "muud jõudu, kui üksnes parema argumendi esitamist" ^[1] Deliberatsiooni demokraatlikust saab hinnata kolme tingimuse täidetuse järgi:

1. kaasamine: legitiimne otsus sünnib vaid siis, kui kõik otsusest mõjutatud osapooled on kaasatud nii arutelu- kui otsustusprotsessi;
2. poliitiline võrdsus: kõigil osalejatel peab olema võimalus osaleda deliberatsioonis, esitada oma seisukohti ja küsimusi, teha kriitikat ning saada ja vahetada vabalt informatsiooni;
3. avalikkus: diskussioon toimub avalikult ja seeläbi muutuvad osalejad valijate ja üksteise ees vastutavaks.

Avalik arutelu aitab kodanikel kujundada arvamusi erinevates küsimustes ning võimaldab neil oma vaateid õigustada ja teha parimaid valikuid. Kaasamine annab ka juhtidele parema ülevaate avalikkuse soovidest. Tulemuseks peaksid olema paremad otsused. Kuid ratsionaalsed ja õiglased tulemused saavutatakse vaid olukorras, kus poliitiline kommunikatsioon ei ole takistatud.

Deliberatiivse demokraatia mudeli rakendamises nähakse ohtu süsteemi efektiivsusele. Enamasti seondub see küsimusega, kas avatuse ja läbipaistvuse suurendamine ning kodanike suurem kaasamine on efektiivsuse seisukohalt otstarbekad. Samuti läheb kaasava demokraatia mudel vastuollu arusaamaga, et "mõõdukas salastatus on iga poliitikategemise puhul loomulik ja õigustatud".^[2]